Ikoonimaalimise traditsioon sai alguse Bütsantsist peale ristiusu vastuvõtmist aastal 988 vürst Vladimiri ajal. 11.sajandil toimus Kiievis aktiivne templite ehitamine, teistes Venemaa linnades püstitati esimesed katedraalid. Venemaa kutsus Bütsantsist palju ikoonimaalijaid. Mongolieelses kunstis on seetõttu raske eristada võõrsilt saabunud ja kohalikke meistreid. Vene ikoonimaalimise iseloomulikud jooned ei jõudnud veel selgelt välja kujuneda. 11.-12.sajandi seinamaalid, ikoonid ja miniatuurid sarnanevad peamiselt ühe või teise Bütsantsi stiilisuunaga. Teame, et kohale kutsutud Bütsantsi kunstnikud töötasid 12.sajandil Kiievis, Suur-Novgorodis ning Pihkvas ja Vana-Laadogal. Vladimir-Suzdali vürstiriik kasutas parimate Bütsantsi ikoonimaalijate teenuseid.
15.sajandil saavutas vene ikoonimaalimine oma õitsengu, olles esmalt vabanenud õpipoisi sõltuvusest ning muutunud iseseisvamaks ja venepärasemaks.
15.sajandi Moskva koolkonna ikoonimaalimise, raamatukunsti ja monumentaalkunsti tuntuim ja austatuim meister on Andrei Rubljov (umbes 1340/1350 – 17.10.1428).
Vanavene kultuuri ja koos sellega ka ikoonimaalimise unustusehõlma vajumise ja hävinemise põhjustas mitte võõramaalaste vallutus vaid Vene riikluse suurim tõus Peeter I ajal. Peeter I reformide käigus heideti kõrvale vanavene kultuuripärand. Peale Peeter I reforme arenes vene maalikunst, kaasa arvatud kirikukunst uute Lääne-Euroopa põhimõtete alusel. Vähehaaval vajus unustusse kogu endine maalikunst ja Peeter I eelne muistne aeg.
Vanausulised astusid jõuliselt uuenduste vastu, jäädes kindlaks vene ja bütsantsi ikooni traditsioonidele. Ülempreester Avvakumi propageeris oma poleemilistes kirjutistes ikoonimaalimise teemal „uut“ katoliiklikku lähenemist ja kritiseeris teravalt „elulähedust“ kaasaegsete ikoonimaalijate töödes.
Suurtes vanausuliste keskustes tekkisid iseseisvad ikoonimaalimise koolkonnad. Nagu igasuguse kunsti puhul olid ka vanausuliste ikoonimaalimises oma parimad meistrid või täpsemalt öeldes ikoonimaalitöökojad, kuna ikoon valmis sageli kollektiivse töö tulemusena. Parimad ikoonimaalitöökojad järgisid rangelt iidset kaanonit, andsid uuesti välja või kopeerisid strogonovi ikoonimaalitöökodade ikoonide ülejoonistusi ning säilitasid iidsed ikoonimaalimise tehnika põhimõtted.
Eestis oli 19.-20.sajandi vahetusel olemas oma ikoonimaalitöökoda. Raja ikoonimaalitöökoja asutas Gavriil Frolov (1854-1930). G.Frolovi õpilaste hulgas olid P.M. Sofronov, M.G. Solntsev, F.A. Mõznikov, D.N. Poljakov ja N. Gluhhov, kes osalesid vahetult Kükita, Raja, Mustvee, Tartu ja teiste Eesti vanausuliste palvelate seinamaalide loomises. Frolovi ikooniloomingu tipuks on vanausuliste palvela Raja külas, mis on ehitatud peamiselt tema isiklike vahendite arvelt ja kaunistatud ühiselt koos õpilastega.
Lisaks ikoonimaalitöökohale avas ta Raja külas vanausuliste lastele kooli, kus õpetati kirikuslaavi keelt ja vana noodikirja järgi laulmist. G.Frolov oli õpetajaks ja kõigutamatuks autoriteediks ikoonimaalija P.M. Sofronovi (1898 - 1973) jaoks.
1930-tel kolis P.M. Sofronov Pariisi, kus ta juhatas vanavene maalikunsti kooli ja ikoonimaalitöökoda. Ta elas mõnda aega Belgias, kus õpetas ikoonimaalimist ja maalis mõned ikoonid. Pariisist lahkumise järel juhatas ta maalikunsti kursusi Prahas. Alates aastast 1933 maalis kirikuid Jugoslaavias, aastatel 1939-1941 Vatikanis. II Maailmasõja ajal elas ta Itaalias. Aastal 1947 kolis USAsse, kus osales paljude Vene Õigeusukiriku Välismaal katedraalide maalide ülejoonistamisel. Suri 16.mail 1973. (Maetud Melville’i kalmistule USAs).
Ikooni loomine
Ikooni valmistamise traditsioon ja reeglid pärinevad Bütsantsist. Umbes 8. sajandil hakati teiste tehnikate kõrval kasutama temperaga puittahvlile maalimist. Värvi saamiseks segati pigmente muna ja veiniga. Ikoonid loodi ainult looduslike materjalide baasil.
1.Tahvli valmistamine
Ikoonid maalitakse tahvlitele, millel ei ole oksakohti ja mis on korralikult kuivatatud. Tahvli kaitsmiseks kaardumise eest tugevdatakse seda liistudega (tagumisele küljele tehakse lõiked, millesse asetatakse kitsad liistud soonte kujul). Esiküljele valitakse „laeva“ süvend.Kreeka kultuuris maaliti ikoonid küpressile ja pärnale, Venemaal kasutati pärna ja mändi.
2.Kruntimine
Valmis tahvlile liimitakse kanga kiht, mis krunditakse levkasiga (mee ja liimi segu). Kuivanud krunti poleeritakse läikimiseni. Parim liim krundi jaoks on kalapõieliim või looma nahaalusest kihist valmistatud liim.
3.Joonistuse tahvlile kandmine
Joonistuse tahvlile kandmiseks kasutatakse „ülejoonistamist“ (skemaatilisi piirjoonelisi joonistusi), mis kopeeritakse vanadelt ja hinnalistelt ikoonidelt. Ülejoonistused märgistatakse nõelaga piirjoont mööda, kantakse krundile kangast tampooni abil, millesse on paigutatud süsi või ooker ning vajutatakse tahvlile. Seejärel lõigatakse piirjooned krundisse.
4.Värvikihi pealekandmine
Naturaalsed pigmendid segatakse munaemulsiooniga (munakollane, vesi ja äädikas või vein). Kuna tempera on läbipaistev värv, kasutatakse seda mitme kihi üksteise peale kandmiseks. Sellise tehnika puhul kumavad pealmistest värvikihtidest läbi alumised.
Ikoon maalitakse kindlate reeglite järgi. Alustatakse taustast ja rõivastest, seejärel joonistatakse katmata kehaosad. Nüüd joonistatakse välja detailid ja helendused rõivastele, näole ja muudele joonistuse osadele.
5.Värnitsa pealekandmine
Töö viimane etapp on ikoonile värnitsa ja laki lisamine. Selline kiht värskendab ikooni, kaitseb värve ja paneb need särama. Mida tumedam ikoon, seda vanem see on, kuna värnits tumeneb 80-100 saja aasta jooksul.
