Vanausulised on unikaalse vanavene muusikalise pärandi – vana noodikirja järgi laulmise säilitajad ja jätkajad.

 

Vana noodikirja järgi laulmine on kirikulaulu liik, mille aluseks on kompositsiooni ühehäälne esitamine.

Vana noodikirja järgi laulmine on vanim vene kirikulaulu liik, mis pärineb XI sajandist.

Nimetus tuleneb selle üleskirjutamiseks kasutatud heli kõrgust tähistavate märkide üldnimetusest "знамен" ja selle sünonüümist "крюки" (крюковое пение). Vana noodikirja aluseks on varabütsantslik joonestikuta noodistik; bütsantsi liturgilisest praktikast võeti omaks ka muusikalise materjali organiseerimise põhimõte kaheksakõla süsteem.

Aastal 1772 viidi kirikulaul õigeuskliku Sinodi korraldusel vanalt noodikirjalt üle joontega noodistikule. Vana noodikirja märgid on mõeldud kasutamiseks ilma joonestikuta. Üks märk võib tähendada üht või mitut erineva kõrgusega ja pikkusega heli.  

Erinevalt viiejoonelisest noodistikust ei tähista märgid mitte „helirea astmeid“ vaid hoopis meloodiakäike.  

Vana noodikirja tähenduse uurijad loendavad kuni 500 märki ning märgivad, et suur osa nendest ei ole kaasajal enam kasutusel. Kaheksakõla on bütsantsi hümnograafia ja vanavene laulukunsti harmoonilis-meloodiline süsteem, mis kujutab endast kindlal viisil laulmise ajal üksteisega seotud kaheksa hääle harmooniat nii tekstide kui ka meloodiate juures.    

Hääl on bütsantsi ja vanavene kirikumuusika harmoonilis-meloodilise kaheksakõlaks nimetatava süsteemi peamine struktuurielement. Laulude tekstid lauldi vastavalt harmoonilis-meloodilistele seaduspäradele ühel kaheksast häälest (mõned tekstid kõigil kaheksal häälel). 

Esialgsel õppimisel kasutatakse õppevahendina „treppi“ või „mäge“, mis esitab näitlikult hääle liikumist helireas alt üles ja tagasi.

Vanausulistel on kasutusel kaks vana noodikirja järgi laulmise viisi: наонное ja наречное.

Наонное пение on laulmisviis, mille puhul kõik kirikuslaavi keele poolvokaalid, mida märgitakse ъ ja ь, lauldakse välja vokaalidena о ja е.

Наречное пение on laulmisviis, mis ilmus 16.sajandil ja levis laiemalt 1640-tel. Vastupidiselt eelmisele jäeti siin lõpus ja keskel olevad märgid välja hääldamata.  

Eesti vanausulised kasutavad laulmisviisi наонное пение.

Vana noodikirja järgi laulmine on iidne ja keeruline kunst, seetõttu on Eestis selle peamiseks edasiandmise viisiks «напевка».

Vanausuliste meloodia järgi "по напевке" laulmine tähendab vaimulike laulude laulmist meloodiatega, mis peegeldavad kohalikke traditsioone ja erinevad tavaliselt veidi lauluraamatutes olevatest. Need erinevused antakse edasi suulise pärandina.  

Vanausuliste mitteliturgiline laul on vaimulikud laulud. Need kirjutati samuti üles märkide abil ja neid lauldi samuti nagu jumalateenistusel kaheksakõla järgi.

 

Vaimulikud laulud on Venemaal tuntud alates 15.sajandist. 17.sajandil algas vaimulike laulude laiem levik vanausuliste seas. Oma püüdluse tõttu järgida iidseid usulisi eeskirju eitasid vanausulised praktiliselt kogu laulukunsti peale vaimulike laulude. 

Vanausuliste vaimulike laulude allikaks on kristlik kirjandus: Pühakiri – evangeeliumid ja Piibel, pühakute elulood ning samuti apokriivad. Olemas on ajaloolise sisuga laule, moraaliõpetuslikke jutustusi, filosoofilisi arutlusi. Erilisel kohal on vaimulikud laulud Kristuse pärast kannatajatest. 

Tänapäeval tegutseb Eestis Kolkja koolis lastekoor, kes esitab vanausuliste vaimulikke laule.