Vanausuliste kultuuris on raamatul tõepoolest eriline koht, kuna Vene õigeusukiriku lõhe sai alguse just raamatureformist.

 

Kirikulõhe alguseks võib pidada aastat 1653, mil Moskva Trükipalatist tuli välja Psalmide parandatud trükk. Sellele järgnes jumalateenistusel kasutatavate raamatute muutmine, mille organiseeris patriarh Nikon. Muudetud palveraamatu trükist ilmumine aastal 1655 sai saatuslikuks kogu vene ühiskonnale.

Samal viisil jagunesid kõik jumalateenistusel kasutatavad raamatud 17. sajandi keskel kahte rühma – vanad Nikoni eelsed ja uuesti välja antud Nikoni aegsed.  

 

Vanausulised toetuvad tänapäevani vanale Nikoni eelsele raamatutraditsioonile ning suhtuvad erilise austusega käsikirjadesse ja vanadesse trükiväljaannetesse, mis pärinevad Nikoni eelsest ajast.

 

Riiklik raamatutrükkimise monopol ei võimaldanud vanausulistel välja anda  kirjandust, mis vastaks nende vaimulikele vajadustele. Selle tulemusena olid vanausulised sunnitud poole sajandi jooksul hakkama saama reformieelsete väljaannetega, täiendades neid käsikirjaliste teostega. Vanausuliste käsikirjade traditsioon ei ole kaduma läinud. See on edukalt pidanud vastu kõikide aegade katsumustele ning säilinud mõnede vältimatute muudatustega kuni kaasajani. 

 

Vanausuliste käsikirjaline raamat.

 

Vanausuliste käsikirjaline raamat on käsikirja täiesti eriline liik, mis toetub nii vanavene käsikirja kui ka raamatutrükkimise traditsioonidele.

 

Raamatuid ümber kirjutades üritasid vanausulised jäljendada mitte üksnes kaunistusi vaid ka kirjaviisi. Kõige olulisem tekst kirjutati «poluustavis» musta tindiga. Pealkirjad

kirjutati kinaveriga (punase tindiga). Nimetustes kasutati sageli põimkirja ning teksti lõppu paigutati ornamendina kolofoon. Rikkalikult kaunistatud käsikirjad avanesid raamikujulise vinjetiga jäljendades nii vanu trükiteoseid. Teose algus oli kaunistatud initsiaalide, kaunistatud algustähtede ja miniatuuridega.

Eriliselt rikkaliku ja mitmekesise ornamentikaga olid kaunistatud käsikirjalised lauluraamatud.

 

Vanausuliste traditsioonis oli kaks peamist kunstilist stiili käsikirjade vormistamisel – pomoori (ilma vaimulikuta vanausulised) ja guslitsa ning sellega ühinev vetkovski (vaimulikuga vanausulised).

 

Traditsiooniline pomooride ornament on põhimustri must kontuur, mille taust on täidetud kullaga ja tuhmi rohelise ning vaarikapunasega. Põhimuster koosnes lemmikelementidest, milleks on tüüpiline barokne laialehine taimornament, kuhu kuulub kohustusliku osana vaarikpunane „viinamari“.

 

Guslitsa stiil on saanud nime ajaloolise Guslitsa regiooni järgi praeguse Moskva oblasti kaguosa Bogoroditski maakonnas. Sellele on iseloomulik eredavärviline lopsakas muster, mis sisaldab vene ornamenti ning Moskva vana trükiornamendi ja baroki elemente. Muster on tehtud sinistes, punastes, vaarika, rohelistes ja kollastes toonides või kullaga ning kujutatud on linde. 

 

Eesti vanausulised ei kasuta jumalateenistustel guslitsa käsikirjalisi lauluraamatuid, kuna need esindavad teist kirikulaulu traditsiooni, mis ei ole selles regioonis levinud. Siiski kohtab guslitsa käsikirju mõnikord kohalikes kogudes. Võib oletada, et need ilmusid siia 20.sajandil, mil algas vanausuliste kogukondade vaheline ametlik suhtlus erinevatel kongressidel, konverentsidel ja kohtumistel.  

 

Tänapäeval võib pomoori käsikirjade originaale näha praktiliselt igas Eesti vanausuliste koguduses.  

 

Eesti vanausuliste käsikirjaline pärand koosneb kahest olulisest osast – Peipsi käsikirjade kogu Sankt-Peterburgis Puškini majas ja raamatutest, mida säilitatakse palvelates ning vanausuliste ja nende järeltulijate kodudes Tartus, Tartu maakonnas ja Tallinnas.

 

Arheograafiliste ekspeditsioonide ajal Peipsi piirkonda aastatel 1958-1979 viisid Puškini maja kaastöölised ära üle 200 raamatu, millest koosnebki Peipsi käsikirjade kogu.  

 

Vanausuliste trükitud kirjandus.

 

Nikoni eelsete väljaannete vähenemine raamatute kulumise tõttu nende kasutamisel ning samuti tsaarivõimu sihikindel poliitika nende kaotamiseks ja raamatute ümberkirjutamise töömahukus viisid olukorrani, kus vanausulised hakkasid otsima võimalusi raamatute trükkimiseks. 

 

Vanausuliste esimesed positiivsed tulemused raamatute väljaandmise alal jäävad 18.sajandi algusse. Mõne teose trükkimise järel nende väljaandmine katkes ja algas uuesti 18.sajandi 60-te lõpus.  

 

Kuna Venemaal oli vanausulistel võimatu korraldada raamatute trükkimist, tuli neil pöörata pilk Rzeczpospolita poole, kus asus enamus neist keskustest ning kus raamatute trükkimine oli vaba riigi diktaadi alt. Nii trükitigi 18.sajandi 70-90-tel aastatel Vilniuse, Potšajevi ja Suprasli riiklikes trükikodades ning Varssavis P. Düfori eratrükikojas ja Grodno linna trükikojas umbes sada viiskümmend vanausuliste raamatut. Vilniuses trükiti vanausuliste raamatuid ka hiljem, umbes aastani 1810.   

 

Šriftid ja ornamentika nende raamatute jaoks valmistasid eritellimusel kohalikud meistrid, kes kasutasid näidistena Moskva Trükipalati Nikoni eelseid väljaandeid.  

 

Vanausuliste raamatute väljaandmise uus elavnemine toimus 19.sajandi 60-tel, kui vanausuliste raamatutrükkimise allikaks said kaupmehed, kes tegutsesid trükikodade omanike ja rentijatena ning raamatute tellijatena, senini olid need olnud peamiselt talupojad ja väikekodanlus.   

19.sajandi viimasel veerandil toimus vanausuliste raamatute väljaandmise suur laienemine hektograafilisel meetodil, klaastrükimasinal ja muude tiražeerimisvahendite abil.

Võimaluse raamatuid legaalselt välja anda said vanausulised alles aastal 1905. Sellest algas üleminek vanausuliste raamatutrükkimise järgmisse perioodi, mida iseloomustab  trükikodade geograafia laienemine, trükkalite professionaalsuse kasv, trükikodade arvu suurenemine ja uusima tehnoloogia kasutamine.

Vaba raamatutrükkimise periood jäi siiski lühikeseks. Bolševistlik ateistlik valitsus ei võinud sallida vanausuliste trükikodade olemasolu. Aastal 1918 algas nende sulgemine.

Eesti vanausuliste oma trükiteoste ilmumine jääb Eesti Vabariigi esimesse iseseisvusaega 1918-1940. Peamine vanausuliste raamatute trükkimise koht oli Riia.

Nõukogude võimu aastatel ei toimunud Eestis mitte mingisugust vanausuliste raamatute trükkimist.

Kaasajal tegeleb Eestis vanausuliste kirjanduse väljaandmisega Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing.